Neli last

 Meie pere loomaaias Laupäeva õhtul tuli mõte, et läheks järgmisel päeval loomaaeda. Ilmateade lubas ka sobivat ilma, et jalutada ning kärutada ja loomi vaadata. Eeltöö tehtud, et mis alad on avatud loomaaias ja sooduskupongid üles otsitud, mis suuremad lapsed said koolist (perepilet 7 euri), toidumoon kaasa pakitud (kohvikud ju kinni ning iga hetk on alati kellelgi kõht tühi), siis alustasimegi pühapäeval sõitu. Meiega tulid veel kaasa mamma, vennalaps Remi ja tema ema. Buss rahvast täis, tümps põhja ning sõit võis alata. Kõige rohkem oli elevil muidugi Marleen, kes juba ka varahommikul youtubest vaatas loomi, keda kohata võime. Iga natukese aja tagant kelkis ta, et meie läheme loomi vaatama. Suured lapsed enam nii väga elevil polnud, nende jaoks meie peresõidud juba tagasihoidlikult öeldes "poolkohustuslikud" (ägedam oleks ju hoopis kodus olla ning sõpradega õue minna). Ja olen ma nendega peaaegu igal aastal ka seal juba ju käinud. Marethe ei saanud üldse midagi aru - jälle

 Marethe - 8 kuud Marethe saab paari päeva pärast 8-kuuseks ning nüüd võin öelda kindlalt, et ta ei ole enam beebi. Pole isegi mitte titabeebi, vaid on saanud juba märkamatult titaks. Nagu eelmises postituses kirjas, siis keerama ja roomama hakkas ta väga varakult ning 6-kuu alguses tõmbas end diivani najal püsti. Ja kui kord püsti sai, siis harjutas ta seda igapäevaselt muudkui sadu kordi. Tollel hetkel ei osanud ta isegi käputada ega istuda veel. Käputamine tuli alles mitu nädalat hiljem (6,5k) ning istumine alles nüüd hiljuti (7,5k). Ei osanud ta ka laskuda tagasi põrandale (ohutult), pigem kukkus ümber potsti. Mitu nädalat pidi keegi olema kogu aeg tema kõrval, sest tasakaal oli olematu ja ohutunne null. Mõne nädalaga oskas ta juba õigesti püsti minna - põlvede abil, alguses tõmbas end üles käte jõul.  Nädal enne 7-kuuseks saamist käisime Marethega ka füsios, kes õpetas meile, kuidas õpetada last laskuma. Ma ei tea, mis imenipid need olid, mida füsioterapeut ise temaga tegi, kuid s