Meie pere loomaaias

Laupäeva õhtul tuli mõte, et läheks järgmisel päeval loomaaeda. Ilmateade lubas ka sobivat ilma, et jalutada ning kärutada ja loomi vaadata. Eeltöö tehtud, et mis alad on avatud loomaaias ja sooduskupongid üles otsitud, mis suuremad lapsed said koolist (perepilet 7 euri), toidumoon kaasa pakitud (kohvikud ju kinni ning iga hetk on alati kellelgi kõht tühi), siis alustasimegi pühapäeval sõitu. Meiega tulid veel kaasa mamma, vennalaps Remi ja tema ema. Buss rahvast täis, tümps põhja ning sõit võis alata. Kõige rohkem oli elevil muidugi Marleen, kes juba ka varahommikul youtubest vaatas loomi, keda kohata võime. Iga natukese aja tagant kelkis ta, et meie läheme loomi vaatama. Suured lapsed enam nii väga elevil polnud, nende jaoks meie peresõidud juba tagasihoidlikult öeldes "poolkohustuslikud" (ägedam oleks ju hoopis kodus olla ning sõpradega õue minna). Ja olen ma nendega peaaegu igal aastal ka seal juba ju käinud. Marethe ei saanud üldse midagi aru - jälle kombe, müts, turvahäll...

Sisenesime loomaaeda jääkarude elukohapoolsest osast, sest eelmisel aastal me neid ei näinud ja nüüd lootsime karusid lastele esimesena näidata.. Jälle peidus. Olgu, teeme tiiru ära, tagasi tulles tuleme uuesti. Marleen silkas ringi, otsis loomi, aga no suured alad, silm lapsel nii kaugele ei "seleta", pooled puurid tühjad või siis loomad peidus. Hülge juures tegime pikema peatuse - suuremad vaatasid teda ja Marethe nõudis lõunasööki. Ka suurtel hakkas sellel hetkel kõht tühjaks minema, sättisime end mänguväljaku poole, kus igal aastal pikniku oleme teinud... Näh - ehitustööd, kõik üles kaevatud. Õnneks leidsime eemal lauakesed, sõime kõhud täis. 

Järgmisena liikusime elevanti vaatama - jälle polnud looma näha. Aga talitaja sättis apelsine ja puuoksakesi, ju siis varsti lastakse loom lõunale, jäime ootele. 10 minuti pärast lastigi elevant välja. Oi, kuidas Marleen teda pelgama hakkas - nii suur ja jõuline.. Aga vaatles pikka aega suure imetlusega. 

Tegime muidugi ka "kohustuslikud" pildid ninasarvikuga. Marethe magas lõunaund ja kahjuks seekord pildile ei jäänud. Järgmisel aastal kindlasti :) Eelmisel aastal oli ta veel kõhus :)

Selleks ajaks olime loomaaias juba loomi otsinud üle 2 tunni ja lapsed hakkasid vaikselt ära väsima, võtsime suuna uuesti jääkarude poole, ehk nüüd näeme neid. Teekonnal sinna nägime ära ka leopardi. Jääkarude elukohani jõudes otsisime neid igalt poolt ja lõpuks leidsime kivide taga magamas ühe karu. Jess, lapsed näevad ära ta, lubadus ka täidetud :)

Kokkuvõttes nägi Marleen nelja looma: hüljest, elevanti, leopardi ja lõpuks ka magavat jääkaru :D

Ilusad mälestused nendestki - on, millest lasteaias teistele rääkida :D