1.september - igal aastal ülitähtis
11 aastat tagasi 1.septembri hommikul oli täpselt samasugune ilm kui eile. Marthen oli hommikul 7.05 sündinud ning kui 8 aeg vaatasin palatiaknast välja, siis päike sillerdas läbi ribikardinate ja jäin mõttesse, et kui erilisel päeval mu poeg sündinud on. Tol hetkel sättisid koolilapsed samme kooli poole, lilled õpetajale näppus, piduriided seljas..
Eile sättisid ka Marthen ja Maribel samamoodi kooli, nagu ma kunagi vaimusilmas ette olin kujutanud. Üks kuuendasse ja teine viiendasse klassi. Juba. Kuigi poisil oli lillede asemel kaasas õpetajale šokolaad (sest lilledest oleks kooli jõudes alles olnud raudselt ainult rootsud ja ega ta enam "lilledekutt" ka pole väga - vanus juba selline).
Marleen võttis ka näpuotsa kotikese, milles potiroos oma uue rühma õpetajatele. Rõõmustamaks rühmaruumi. Rõõmustamaks lapsi ja õpetajaid. Haaras selle veel Marethe haardest ära, kes juba roosinuppe ära hakkas noppima. Võttis oma teised kotid ka ja läksime korraga kõigi oma nelja lapsega õue (kell oligi täpselt 8). Kõigepealt lehvitasime koolilastele, kes jäid veel kogunema ja kaaslaseid ootama. Tõttasime lähedalasuvasse lasteaeda. Siis lehvitasime lasteaiahoovis Marethega Marleenile, kes läks uue õpetaja järgi oma uude rühma. Üksi. Ja oligi ka temal uus etapp alanud. Suures rühmas, uute lastega, tuttavate lastega, uute tuttavate õpetajatega (ka vanaema on samas rühmas tööl).
Maribeli ja Martheni esimesed kooliaastad möödusid teises koolis. Mina seal tööl. Kui Maribel astus esimesse klassi, siis olin mina see, kes talle kooli ees aktusel ulatas koolimütsi ja juhtis uute klassikaaslaste kõrvale istuma. Uhke tunni oli. Minul küll. Kindlasti ka temal. Sama lugu oli ka Martheniga. Ka tema sai öelda: "Minu emme on seal..". Lisaks aastast aastasse kommide jagamine esimesel koolipäeval - sünnipäeva puhul. Topelt tähtis päev.
Nüüd alustasid lapsed juba teist aastat uues koolis. Jälle midagi uut, teistmoodi. Aastatega nii palju erinevaid kogemusi saadud. Õnneks on nad väga seltskondlikud lapsed ja suudavad kiiresti kohaneda nii erinevate olukordadega kui ka inimestega. Ning mõnikord on suuri muutuseid vaja, et elu rikastada.. Või et hetki väärtustada. Või et kogemusi saada. Või et elukorraldus mugavam oleks.
Eile tõttasime Marethega kohe koju, kui olime suuremad lapsed ära saatnud. Nii, kool ja lasteaed on alanud, hommikune koogisöömine ja sünnipäevalauluga äratamine tehtud. Õhtul külalised, veel kooki, laste möll, kilked. Nii nagu aastast aastasse olnud on.
Aastad lähevad kiiresti. Varsti saadan 1.septembri hommikul kõik kodust ära, ehk tõttan ka ise tööle. Õhtul sööme kooki - nii teadmistepäeva, esimese koolipäeva, poja sünnipäeva kui ka taadu nimepäeva puhul.
Meie pere jaoks on esimene september juba 11 aastat ülioluline olnud ja jääb selleks igavesti :)
Kommentaarid
Postita kommentaar