MARLEEN

See “kohutav” kahene…

Marleen – meie jutukas, tähelepanelik, arukas ja rõõmsameelne 2,5a preili – kuhu sa mõndadel hetkedel kadunud oled? Viimastel päevadel on meie kodus hoopis ainult jonniv, nõudev, kamandav, virisev ja kõiges esimene olla tahtev “kuradike”. Kui varasemalt oli Marleenil lasteaiast tulles suur rõõm näha pisikest õde, siis nüüd keerab ta tervituse asemel õekesel sõrmed tagurpidi ja kallistuse asemel teeb oma pisikese käekesega kopsti vastu beebi pead. No mis beebi Marethe nüüd enam küll on – astub juba pisikesi sammukesi oma väikeste jalgadega täitsa ise. Varsti sammub juba kindlamalt mööda tube ringi. Kuid juba praegu harjutamise hetkel on alati kohal ka Marleen, kes siis püüdlikku õde natuke tagant tõukab või ümber lükkab..

                                   

Maribeli ja Martheniga oli omal ajal sama – nii kui Marthen jalad alla sai, siis muutus Maribel ülikadedaks. Senini oli ju venna seal kuskil lihtsalt põrandal, aga kui ta aktiivsemaks muutus, esimesi samme tegi, siis muidugi lähikondsed plaksutasid ja kiitsid väiksekest. Ja siis tõstis pead ka pisike kuradike Maribelis – mis mõttes teda kiidetakse ja talle plaksutatakse, mina olen ju siin kõige tähtsam? Ja mida aktiivsemaks poiss muutus, seda kadedamaks ja jonnakamaks muutus Maribel.

Sama tundub hakkavat toimuma ka Marleeni ja Marethega… Kohale on jõudnud ealine iseärasus ja armukadedus, korraga.

Kuskilt lugesin, et “kohutav” kahene möödub siis, kui laps saab 3,5-aastaseks. Nii, aastake veel minna. Ja kohe tabasin end mõttelt, et selle aja peale saab juba ka Marethe 2 ja hakkab kõik otsast peale.

Marleen on kogu oma pisike elukese jooksul olnud alati väga iseteadlik, alati nõudnud korda ja õiendanud, kui midagi on valesti. Õiendanud ka siis, kui asjad on lihtsalt teistmoodi, kui tema arvates olema peaks. Täna hommikulgi kuulsin ma teda küsivat: “Emme, miks sul ei ole sokke jalas?”, “Miks sa mulle sellest kruusist vett annad?”, “Miks telekas juba ei mängi?”, “Miks Marethe minu mänguasjaga mängib?” jne..

Lasteaias (väikeses Jänku rühmas, milles ta käib) on ta ülikorralik, ülipüüdlik, aitab lauda katta, mänguasju koristada, ühesõnaga teeb kõike laitmatult kaasa, mis vaja. Koju jõudes elab ta kõik “kinni hoitud” tunded meie peal välja. Kaugelt on juba kuulda, kui Marleen hakkab lasteaiast koju jõudma :D Maribeliga oli sama lugu – lasteaia nurga taga hakkas alati kisama :D Marthen aga on alati vaba olnud oma tunnetes, ei mäleta ma teda jonnimas või karjumas, pigem proovib saavutada kõike kavaluse, pealetükkimisega ja oma jutukusega. Ei tea, millise iseloomuga Marethe saab olema. Hetkel tundub ta vägagi pisikese Martheni moodi olevat – (sihi)kindel ja konkreetsete otsustega ning kui midagi soovib, siis püüdleb selle poole. Teised pliksid aga olid väikesena juba natuke rabistajad, konkreetne suund kadus ja huvid muutusid minutitega.

Marleen on realist (nii nagu ka suuremad lapsed on olnud) – pole ta kordagi kehastanud ennast ei printsessiks ega võtnud mõne asja ja kujutlenud, et too asi on miskit muud kui see reaalselt on. Seepärast ei oska ta ka üksinda mängida (ka teised ei osanud). Mõnikord max 5 minutit kodus tegeleb millegagi ja siis juba on tal vaja kinnitust, tunnustust, kiitust, meie tähelepanu. Ehk siis – ta on kogu aeg olemas ja teda on kogu aeg kuulda. Plära-lära-Leenu – nagu me teda kutsume vahepeal – ainult jutustab, küsib, uurib, tahab teada. Rääkima hakkas Marleen varakult (nii nagu ka suured lapsed), 7-kuuselt tulid esimesed sõnad ning aastaselt oli sõnavaras juba u 20 sõna. 1,5a moodustas pikki lauseid ning kaheselt ainult pläriseb.

Marleen on väga liikuv laps, jalg on kerge ning kiirust on. Ei tea, kas ka kergejõustikuvõistlustele juba varsti saata (nagu Marthenigi)? Alati soovib igal pool olla esimene (no kodustes oludes me hetkel tal seda võimaldame – keegi ei viitsi ta jonni kuulata, lihtsam on “alla anda”). Aga Marethe kasvab ja kujutan ette, mis siis saab, kui ka tema soovib kõiges esimene olla ja esimesena midagi saada :D

Hetkel (2a7k vanusena) tunneb Marleen juba päris paljusid tähti (üle 10 tähe), tunneb ära ja oskab õigesti häälida. Numbreid 10ni loendada oskab ka juba ikka väga mitmeid kuid. Kui vaid oleks rohkem aega temaga “õppetööd” teha…

Söögi osas on preili viimastel kuudel väga valivaks muutunud, iga päev tuleb uue jutuga – mulle see ja see ei maitse. See kõik tuleb väga tuttav ette, suurte lastega selle kõik läbi “elanud”.

                                                 

Helgematel hetkedel (ja neid ka õnneks ikka on) on Marleen väga nunnu, lahke ja teistega arvestav tüdruk, Väike Jänku - nagu ta ise enda kohta ütleb :)

Tihti teeb meile hommikusöökigi, kui tal selleks muidugi tuju on..