Täitsin oma lubaduse...korraks!

"Emme, võtame kassi", "Emme, võtame koera", "Emme, me hoolitseme ise tema eest" - sellised olid palved ja lubadused suurematel lastel, kui nad olid eelkooliealised. Minu vastus oli tollel hetkel alati konkreetne ei. Kui nad olid 100 korda aasta jooksul lemmiklooma koju nurunud, siis lõpuks ütlesin: "Olgu, siis kui sina käid 2.klassis ja õde käib 3.klassis, siis võtame kiisu". See aeg tundus väga-väga kaugel.. Seal see jutt otsa saigi..

Aastad läksid mööda, vahepeal sündis ka kaks väikest tüdrukutirtsu
meie perre, ja samas olid lapsed enda selle soovi unustanud, kuid minul turgatas see siiski mingitel hetkedel mõtetesse. Olen ma ju neid alt vedanud, käivad nad juba ju 4.-5.klassis. Kuniks.. 

Kuniks käisin üle pika aja oma vanaema juures, kes kurtis, et kui igav tal on päevad läbi üksi olla ja ainuke tegevus on meile villaste sokkide kudumine. Korraga tuli mul mõte, et äkki toome sulle kassipoja, saad tema eest hoolitseda ning toimetamist jätkub ööks ja päevaks..

Mõeldud-tehtud, leidsin internetist armsa oranži kassipojakese, kelle endale broneerisin. Kui alguses pidi kiisuke olema meie kodus ainult ühe öö vahepeatusena, siis olude sunnil jäi ta kaheks ööks. Suured lapsed olid nii rõõmsad, esimesel päeval kohe kiirustasid koolist koju, et temaga mängida ja nunnutada. Reaalsus oli see, et kumbki laps ei julgenud kassi süllegi võtta (neil teatud kartus loomade vastu). Kiisu valis oma lemmiktoaks suure preili toa - suur preili aga sai hiljuti loomakarvakeste allergia diagnoosi. Palju edu mulle voodipesu vahetamisel ja toale märgpesu tegemisel, mõtlesin endamisi. Lisaks sirtsutas kiisuke täis ta toa voodialuse ning ronis kastikestesse voodi all. Ühesõnaga, suur preili väsis kassist ja tema energiast ära juba esimesel õhtul. Poiss oli veel entusiastlik - toimetas, saatis õigesse kohta hädale, andis süüa.. Entusiasm kadus teise õhtu esimestel tundidel, kass oli unarusse vajunud, muud igapäevased toimetused võtsid jällegi võimust.

Marleen pelgas kassi väga, 2 õhtut käis mööda tube ja korrutas endale: "Mina ei karda, mina ei karda!", "Emme, vii kiisu ära!"

Kass ise oli uudishimulik, julge, mänguhimuline ja väga nunnu. Aga kolme päeva möödudes, mil kiisu meie juures oli, saime kõik aru, et meie suurperes pole lemmikloomal veel kohta. Aga mina sain vähemalt oma lubaduse täidetud, õnneks ainult korraks!