Puhkus Peipsi ääres

Meie pere selle aasta esimene puhkusereis oli planeeritud juuni viimasele nädalale. Kaasasime reisile ka mamma ja laste onu oma perega. No alguses mõtlesime teha nädalase reisi, alustades Viljandist ja liikudes läbi Lõuna-Eesti Peipsi poole. Tegelikkuses jõudsime ainult Remnikule - Puhkekeskusesse Suvi. Ja peale seal 2 ööd olemist mõtlesime, et oh, tahaks juba koju ja küll see puhkus on ikka väsitav :D

19.juuni lõunal startisime Peipsi järve poole, ilm ilusalt suvine (loe: ülikuum), sättisime sõidu pisemate uneajale.. Aga säti, mis sa sätid, lapsed teevad ikka nii nagu nemad soovivad - ehk magada nad küll ei soovinud. Paari tunni pärast jõudsime kohale, sättisime enda pere kuuekesi ühte keskmises suuruses olevasse tuppa ära. Meil oli toas lisaks laiale voodile ja diivanile ka reisivoodi, õhkmadrats ja välivoodi - ärge küsige, kuidas me liikuma mahtusime :D

                                                             

Päeva veetsime järve ääres, lapsed sulistasid vees ja mängisid mudavannis. Õhtul grillisime ning mängisime suurel mänguväljakul, mis puhkekeskuse alal on. Olen seal ka eelnevalt ööbinud ja mänguväljaku ning järve läheduse tõttu sai ka valik tehtud, et seal ööbida.

                   

Otsustasime,et järgmise päeva hommikul sõidame ümbruskonnas ringi ja peale seda läheme vee äärde alles, vastupidi tehes oleksime lõunaks väsinud ja siis ei viitsiks keegi enam kuskile minna. Jõudsime Vasknarva. Mõned majad, üks tänav, klooster, tupiktee. Mõtlesime, et äkki ikka õnnestub kloostivaremete taha ka piiluda ning pika uksekella andmise peale avas meile suured väravad üks nunn, kes seal üksinda too päev "valves" oli. Õnneks ta näitas hea meelega meile aeda ning kloostri sisemust. Võimas, aukartust äratav.

                                                           

Päeva teine pool möödus jällegi vees sulistades ning õhtul grillides. Ööd olid ülipalavad (kuumalaine ju oli) ning ega Marleen ei tahtnud ju omaette kuskil magada. Elus esimest korda magas ta meiega samas voodis ja minu jaoks olid need küll magamata ööd, sest ta ainult siples ja viskles, pidin teda õigesse asendisse keerama-pöörama ja voodi jalutsist tagasi tõmbama ikka mitmeid kordi ööde jooksul. 

Marleen ja Remi mängisid peamiselt koos, suured lapsed toimetasid omaette ja meie "kantseldasime" Marethet, kes tahtis igale poole minna, aga 100% tasakaalu veel kõndimisel polnud, et ise saaks üksi igale poole minna. Tahab ikka vahepeal näpust kinni hoida veel kõndides - et julgem oleks :)

                                                        

Need 3 päeva olid täiesti piisavad meie jaoks ning tol hetkel olime väga "rõõmsad", et suure hurraaga ei broneerinud nädalast reisi läbi Eestimaa. Küll järgmisel korral jõuab :)